Kaalujälgimine

Toidu aminohapped ning metaboolne sündroom

 

Toidu aminohapped ja metaboolne sündroom

Toidu aminohapped ning metaboolne sündroom: glütsiin, metioniin, tauriin, GABA ja histidiin

Leiate artikli ingliskeelse täiendatud versiooni siit.

1. Aminohapete mõju metaboolsele sündroomile: Glütsiin ja metioniin

Suvel avaldatud Taani teadusuuringus leiti, et palju rasva ja suhkrut sisaldava rämpstoidu söömine põhjustas hiirtes rasvumist ja lipiidide metabolismihäireid, kui valguallikateks olid kana, tursk või krabi. Selle asemel hoidis kammkarbi söömine ära kõik ülalmainitud probleemid. Uurijad võrdlesid nende valguallikate aminohappelist koostist ja leidsid, et kammkarp sisaldab neist kõige rohkem glütsiini ja tauriini ning kõige vähem metioniini.[1]

Kammkarpi söönud rühma (Scallop) hiired olid teiste rühmadega võrreldes märgatavalt kõhnemad. Pildil on näha erinevad rasvkoemassid: näiteks ”AbWAT” (abdominal white adipose tissue) tähistab kõhu piirkonna rasvkoemassi.  (Tastesen et al. 2014)

Uurimuse kasutatud kirjanduses leidub ka muid aruandeid, kus mõni teatud valguallikas (nt. kalaproteiin või riisivalk) on vähendanud rottidel ning inimestel põletikku ja kolesteroolitaset. Uurijad seostavad kalavalkude põletikuvastast toimet nende arginiini-, glütsiini- ja tauriinisisaldusega .[2]

Pärast selle aminohappe positiivse mõju märkamist eri haiguste loomatüüpidele olen hakanud jälgima eriti suure huviga glütsiiniga seotud uurimusi. Laboriloomades avastati, et glütsiin kaitseb tõhusalt mh metaboolse sündroomi, vähi, maksakahjustuste, diabeedi negatiivse mõju, loomsete valkude kahjulike mõjude, endotoksiini, hapnikupuuduse, hemorraagilise šoki, plii ja kaadmiumi mürgisuse, hammaste lagunemise, seedekulgla kahjustuste ning lootekahjustuste eest. Ühes rottidega tehtud uurimuses täheldati ka keskmise eluea 28-protsendilist pikenemist. Järeldused viitavad sellele, et glütsiinil võib olla teatud juhtudel organismi tegevusele väga positiivne mõju.[3]

Üks mehhiko uurimusrühm leidis oma uurimustes, et mõõdukas glütsiinikogus (ligikaudu 1,5% kaloritest) parandas lühikese aja jooksul peaaegu kõik suhkrudieedil olnud katseloomades tekkinud probleemid (vererõhk, rasvkude, düslipideemia, hüperinsulineemia) ning kaitses tõhusalt ka alkoholist tulenevate maksakahjustuste eest.[4]

Kirjeldan järgnevalt selle uurimusrühma ühte glütsiiniuuringut järgnevalt:

2004. aastal mehhikos avaldatud uurimuses lisati rottide joogivette 30% suhkrut, mistõttu rottide ainsas vedelikuallikas sisalduv suhkur ületas peaaegu kolmekordselt tavalises apelsinimahlas või karastusjookides sisalduva. Selle tulemusena said rotid joogiveega nii suures koguses suhkrut, et valku, vitamiine ja mineraalaineid sisaldavale päristoidule ei jäänud peaaegu üldse ruumi ning nende tarbimine väheneski üle 50 protsendi.

Selle tulemusel tekkinud toitainevaene ja äärmiselt suhkrurohke dieet põhjustas rottides olulist vererõhu tõusu, vöökoharasvumust, vere väärtuste halvenemist ning muid probleeme. Samas kui joogivette lisati lisaks suhkrule 1% glütsiini, tasakaalustusid peaaegu kõik toitainevaese ja suhkrurikka dieedi probleemid nelja nädalaga ‒ isegi kui rotid olid järginud sellele eelnevalt kahjulikku dieeti kuni kakskümmend nädalat st viiekordse aja jooksul.

Rottide vererõhu langus gütsiini lisamise tõttu ning väiksemad rasvarakud kogu glütsiini tarbinud rühmas (El Hafidi et al. 2004)

Glütsiini mõju inimestele on uuritud kahes kliinilises uuringus, milles uuriti antud aminohappeid sisaldavate toidulisandite kasutamise mõju metaboolsele sündroomile (15 grammi päevas, uurimuse kestus 3 kuud).

Täheldatud muutused olid palju vähem märgatavad kui närilistel, kuid siiski näiteks oksüdatiivse stressi markerite osas oli glütsiinist kasu.[5]

“A1C levels of patients given glycine were significantly lower after 3 months of treatment than those of the placebo group.” (Cruz et al. 2008)

“A significant reduction in TNF-receptor I levels was observed in patients given glycine compared with placebo.” (Cruz et al. 2008)

“Individuals treated with glycine showed a 25% decrease in TBARS compared with the placebo-treated group. Furthermore, there was a 20% reduction in SOD-specific activity in the glycine-treated group, which correlated with SOD2 expression. G6PD activity and SNO-Hb levels increased in the glycine-treated male group.” (Díaz-Flores et al. 2013)

“Systolic blood pressure (SBP) also showed a significant decrease in the glycine-treated men (p = 0.043).” (Díaz-Flores et al. 2013)

Inimestega on tehtud ka paar uuringut, kus uurimisobjektid (diabeetikud, vanurid, HIV patsiendid) said kahe nädala jooksul päevas mitu grammi nii glütsiini kui ka N-atsetüültsüsteiini (NAC). Kombinatsioon tõhustas muuhulgas märgatavalt katseobjektide glutatiooni sünteesi ning viis vanurite energiataseme ja ainevahetuse noorte inimeste tasemele, vähendades samas oluliselt ka oksüdatiivset stressi. Sarnaseid tulemusi saadi lisaks inimestele ka hiirtel.[6]

Kombinatsioon glütsiin+NAC parandab hea tervisega vanurite rasvapõletusvõimet (NEFA Ox), insuliinitundlikkust (HOMA-IR) ja alandab mitmeid oksüdatiivse stressi markereid. (Sekhar et al. 2011, Nguyen et al. 2013)

Need lühikese aja jooksul täheldatud muutused katseobjektide biokeemias on väga muljetavaldavad, mistõttu on kahetsusväärne, et teadlased ei mõõtnud glütsiini ja NAC toimet eraldi, vaid ainult koos. Seetõttu ei teata, kas suurem mõju on glütsiinil või tsüsteiinin. Arvatavasti on tegemist koosmõju mitte ainult glütsiini mõjuga.

Glütsiinist rääkides võib olla mõttekas tuua esile ka ühte teist aminohapet: metioniini. Loomkatsete põhjal võib suur metioniini tarbimine põhjustada eelsoodumust metaboolsele sündroomile ja seega on mõnedes uuringutes selle aminohappe tarbimise eriline vähendamine kaitsnud katseloomi rasvumise eest (ning pikendatud nende eluiga).[7]

Enamikes uuringutes on metioniini piiratud väga olulisel määral (80%), kuid mõningast kasu ainevahetusele on võimalik saavutada ka mõõdukama piiramisega (40%).[7]

Tundub, et mõõdukam metioniinipiirang (40%) kaitseb vähemalt rottide mitokondreid erinevate oksüdatsioonikahjude eest [GSA: glutamic semialdehyde; AASA: aminoadipic semialdehyde; CEL: carboxyethyl-lysine; CML: carboxymethyl-lysine; MDAL: malondialdehyde-lysine] (Caro et al. 2008)

Teisest küljest tuleb võtta teadmiseks, et mitmetes uuringutes on metioniinipiirang saavutatud väga lihtsa dieediga, milles võis näiteks tsüsteiin-aminohape täiesti puududa. Dieedile tsüsteiini lisamine on mitmetes uuringutes metioniinipiirangust tulenevat kaalulangust ja eluea pikenemist takistanud, mistõttu tuleb kaaluda, kas osade eeliste taustal ei esine ehk mõne aine defitsiiti.

Metioniini ja glütsiini seotust uurivas kirjanduses ongi seda teemat nähtud veidi teisest vaatenurgast. Metioniini liigsest tarbimisest tekkivaid puudusi on põhjendatud asjaoluga, et liigne metioniin aktiveerib GNMT ensüümi ning kulutab selle tõttu glütsiini. Glütsiin on põletikuvastaste omadustega, mistõttu selle taseme vähenemine metioniinirikka dieedi korral võib muuta tundlikuks põletikuliste haiguste suhtes. Sellest vaatenurgast võib metioniinipiirangust saadav kasu olla osaliselt tingitud ka asjaolust, et GNMT ensüümi vähene tegevus hoiab glütsiinitaseme kõrgel ja seega ka põletiku kontrolli all.[7]

Loomkatsetes on glütsiin kaitsnud metioniini kahjuliku mõju eest ka muul viisil, näiteks vähendades oluliselt homotsüsteiini taset. See on arvatavasti seotud faktiga, et glütsiin muutub seriiniks, mis suurendab homotsüsteiini muutumist küstatsiooniks CBS ensüümi abil. Seega näib olevat olemas paar erinevat mehhanismi, milles metioniin võib põhjustada glütsiinipuudust, ning milles glütsiin võib kaitsta metioniini eest.

Kui analüüsida peamisi erinevusi taimetoidu ja liharikka dieedi vahel, on taimsetes valguallikates märkimisväärses koguses glütsiini ning tavalisest vähem metioniini. Nende aminohapete koguseid saab kirjeldada näiteks glütsiini ja metioniini suhte abil. (Loomulikult on võimalik, et aminohappesisalduste vahe annab parema ülevaate kui koguste suhe, kuid koguste suhet võib olla lihtsam mõista, sest selles ei või esineda negatiivseid arvväärtusi.)

Muuhulgas on kartuli, sojaoa, riisi, mandlite, läätsede ja ubade glütsiini-metioniini suhe üsna hea, samas kui liha, piim ja muna sisaldavad rohkesti metioniini ning vähem glütsiini.[7]

Soja, kartuli ja riisi valkude aminohapete profiilid. Piimavalk (kaseiin sisaldab) rohkem metioniini ja vähem glütsiini, kui taimevalgud. (Morita et al. 1997)

Riisivalku on uuritud erinevates loomkatsetes ja on leitud, et piimavalgu (kaseiini) asendamine riisiproteiiniga toob loomade ainevahetuses kaasa positiivseid muutusi. Riisivalk sisaldab piimavalguga võrreldes glütsiini enam kui kahekordselt ja metioniini piimavalgust veidi vähem, mis võib osaliselt seletada ka saadud tulemusi.[8]

Soomes on uuritud ka piima vadakuvalgu mõju hiirte kehakaalule. Tundub, et vadak kaitseb hiiri ülekaalulisuse eest ning seda mõju on seostatud eriti just vadakus esineva alfa-laktalbumiiniga, mis moodustab vadakust umbes ühe veerandiku. Lisaks leiti, et alfa-laktalbumiini mõju on seletatav peamiselt selle aminohappelise koostisega. Alfa-laktalbumiini glütsiini-metioniini suhe (2,70) on kaseiiniga võrreldes (0,59) ligikaudu 4,6-kordne, ning minu arvates võibki see seletada, miks mõnedes uurimustes põhjustas see valk aspiriiniga võrreldava põletikuvastase toime.[8] Siiski ei ole laktoferriinil olnud nii hea mõju, hoolimata selle suurest glütsiinisisaldusest, kuid seda võib seletada selle 33% võrra madalama histidiinisisaldusega (vt. histidiini kohta allpool).

Teisalt raskendab nende tulemuste tõlgendamist tsüsteiini võimalik roll. Tundub, et tsüsteiin pärsib mõnedes loomkatsetes metioniinipiirangust saadavat kasu, ja kuna kasutame katseliselt just suhet glütsiin:(metioniin+tsüsteiin) ning mitte suhet glütsiin:metioniin, on see suhe kaseiini korral (0,47) sama kui alfa-laktalbumiini korral (0,47). Taimsete valkude korral on see veel veidi kõrgem.

On muidugi võimalik, et kuigi metioniini märkimisväärse piiramise puhul on vajalik ka samaaegne tsüsteiini piiramine, ei mõjuta tsüsteiin siiski mehhanismi, mille korral annab kasulikke tulemusi kõrge glütsiini:metioniini suhe (glütsiinitaseme säilimine ja homotsüsteiini taseme langemine). Mehhanismid, kus on kasu metioniini ja tsüsteiini samaaegsest puudumisest, on muuhulgas glutatsiooni puudumine ning võimalik SCD1 aktiivsuse vähenemine. Lisaks, nagu eelpool sai öeldud, tundub glütsiini ja tsüsteiini koosmõju metabolismile olevat inimestes ja hiirtes isegi positiivsem kui glütsiini mõju eraldi.[6,7]

Kollageen on imetajates kõige suuremas koguses esinev valk ning iseenesest on see väga oluline glütsiiniallikas (22% kogumassist). Lääne kultuuris süüakse siiski harva loomade neid osi, mis sisaldavad kollageeni (nahk, kondid) ning sellest tulenev halb glütsiini-metioniini suhe toitumuses võib selgitada seda, et uuringutes on täheldatud loomsete valkude seotust elustiilihaigustega.

1. Aminohapete mõju metaboolsele sündroomile: tauriin, GABA ja histidiin

On täheldatud, et tauriin ja GABA kaitsevad inimesi ja närilisi rämpstoidu kõrvalmõju eest.

Loomkatsetes on tauriin osutunud kasulikuks muuhulgas metaboolse sündroomi ja maksahaiguste ravis. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et korrelatsioonide põhjal võibki just tauriin olla selleks teguriks, mis seletab jaapanlaste pikka eluiga. Mõningaid vadakuvalgu eeliseid saab seletada ka asjaoluga, et see võib suurendada organismi tauriinitootmise võimet.[9]

Inimese kliinilistes uuringutes on täheldatud tauriini kasulikkust muuhulgas metaboolse sündroomi, südamepuudulikkuse ja maksahaiguste korral ning keemiaravi negatiivsete mõjude leevendamisel. Nende uurimuste kvaliteet ei ole siiski eriti kõrge.[9]

Kala ja mereannid on olulised tauriiniallikad. (Yamori et al. 2010, Joon. 12)

GABA kaitseb tõhusalt närilisi metaboolse sündroomi ning eriti just pankrease saarekeste rakkude kahjustumise eest. Huvitav on see, et mitmed kasulikud mõjud tekivad isegi väikeste annustega (0,06% GABA-t joogivees). Kliinilisi uuringuid teema kohta on väga vähesel hulgal, kuid vähemalt on olemas paar väljaannet antihüpertensiivse toime kohta.[9]

Histidiin ning histidiini sisaldavad dipeptiidid (karnosiin/anseriin) kaitsevad närilisi ja inimesi metaboolse sündroomi ning ka mõningate muude põletikuga seotud probleemide eest.[10]

Ühes kolm kuud kestnud ja saja katseisikuga tegelenud ptaseebokontrolliga katses vähendas histidiini igapäevane kasutamine ülekaaluliste katseobjektide põletikumarkereid (TNF-alpha, IL-6, CRP) ligi 30% võrra ning lisaks sellele vähenes katseisikute rasvamass ligi kolme kilo võrra. Lisadoos oli 4 grammi päevas, samas, kui tavaliselt saadakse toidust histidiini umbes 1,5 grammi päevas.[10]

Histidiini tarbinud rühmal läks kõik hästi: rasvamass (FM) vähenes, krooniline põletik vähenes (TNF-α, IL-6), oksüdatiivne stress vähenes (SOD, GSH-Px), insuliinitundlikkus paranes (HOMA-IR), vabade rasvahapete kogus vähenes (NEFA). (Feng et al. 2013)

Teisest küljest prooviti midagi sarnast ka veidi madalama doosiga ja kaheksa nädalat kestnud katses ülekaaluliste meestega, kuid ilma erilisi tulemusi täheldamata. Loomkatsetes avastati, et histidiin avaldas paremat mõju emastele, mis tähendab, et see mõjutab mingil põhjusel eriti just naissugupoolt.[10]

Ühes rottidega tehtud uuringus kõrvaldas muuhulgas glütsiini ja histidiini sisaldav aminohapete segu (“NEAAs”) praktiliselt kogu fruktoosirikka dieedi negatiivse mõju.[10]

Lisaks nendele aminohapetele on leitud, et hiirte puhul võib rasvumise eest kaitsta ka alaniin.[10]

1. Aminohapete toimemehhanismid: kloriidikanalid, endotokseemia, põletik, sapihapped, antioksüdantide mõju, rasva imendumine

Teatavate aminohapete metaboolse sündroomi vastase mõju peamiseks lähtekohaks võib pidada seda, et need kaitsevad mingil moel metaboolsest endotokseemiast tuleneva põletikulise reaktsiooni eest. Toon ühes oma varasemas kirjutises ära järgmise skeemi selle kohta, kuidas võivad tuleneda kõige levinumad kroonilised haigused:

Skeemil: Suhkur, rasv, alkohol -> Endotoksiinide (LPS) pääsemine vereringesse -> Põletikuline reaktsioon (TLR4 retseptori kaudu) -> Insuliiniresistentsus, kõhu rasvumine, hüpertensioon, maksakahjustused jm…

Glütsiini, tauriini ja GABA ilmselt kõige olulisemad toimemehhanismid on seotud raku tasandil pärssimisega (glütsiini retseptor, GABA retseptor vms). Glütsiin hüperpolariseerib immuunrakkude ja endoteelirakkude kaudu glütsiini (glycine-gated chloride channel), vähendades seeläbi muuhulgas endotokseemia tõttu stimuleeritud põletikuliste tsütokiinide sekretsiooni, mistõttu ei toimu ka põletikust põhjustatud ainevahetushäireid.[11]

Osa kirjandusest vaatleb ka glütsiini ja tauriini mõju sapihapete konjugatsioonile ning seeläbi ainevahetusele. Sapihapped kaitsevad soolestikku bakterite hüpertroofia (ja seega endotekseemi) eest ning võivad kiirendada ainevahetust, mõjutades näiteks rakusisese kilpnäärmehormooni ainevahetust.[12]

Sapihapete metabolism on eri loomaliikidel erinev. Hiired konjugeerivad sapihappeid peamiselt ainult tauriiniga. Rotid konjugeerivad mõlemaga (nii glütsiini kui ka tauriiniga), kuid enamasti siiski tauriiniga. Inimesed konjugeerivad mõlemaga, kuid enamasti glütsiiniga. Need erinevused võivad antud erinevuste tõttu mõjutada ka antud toiduainete mõju loomade tervisele.[12]

Tauriini mõju põhineb osaliselt ka glütsiini retseptori mõjul.[11]

Histidiini mõju võib olla jällegi seotud otsese antioksüdantide mõju, metalliioonide kelaatimise ja kaitsega lämmastikoksiidi eest. Mõnedes uurimustes põhjendatakse histidiini ja/või karnosiini mõju ka histamiini metabolismiga, kuid teatud olukordades on leitud isegi, et histidiini mõju on histamiiniga võrreldes vastupidine.[13]

Lisaks aminohappelisele koostisele võivad selle tervisealast toimet mõjutada ka valgu muud omadused nagu selle struktuur ning rasva sidumise võime.[14]

Kui piimavalku (kaseiini) antakse hiirtele hüdrolüüsitult st eelnevalt peptiidideks lagundatuna, vähendab see hiirte ülekaalulisust oluliselt. Sellist peptiidide mõju on kirjeldatud koletsüstokiniini (CCK) ja glükagoonitaolise peptiidi (GLP-1) mõjuna, kuid vastav uurimistöö on alles algstaadiumis.[14]

Hüdrolüüsitud piimavalguga toidetud hiirte rasvamasside suurus oli vaid kolmandik tavalist kaseiini söönud hiirte omast. [I-16 = intact casein, 16E% H-16 = hydrolyzed casein, 16% eWAT = epididymal white adipose tissue iWAT = inguinal white adipose tissue] (Lillefosse et al. 2013)

Valguallikate tervisealase mõju erinevusi saab selgitada ka sellega, et need mõjutavad erinevalt rasva imendumist. Piimavalk sisaldab vähem glütsiini, kui näiteks lõhe või kana, kuid kõrge rasvasisaldusega dieedi korral on täheldatud, et kaseiin on seotud väiksema kaalutõusuga. Tulemust on põhjendatud eeskätt asjaoluga, et piimavalk vähendab rasva imendumist peensooles.[14]

1. Järeldused

– Toitumisalane teaduslik arutelu keskendub sageli enamasti süsivesikute ja rasvade kvaliteedi võrdlemisele, kuid tundub, et oluline võib olla ka valgu kvaliteet.

– Valgu kvaliteedi mõju on peamiselt seotud eri aminohapete kogustega ning nende suhetega. Teatud aminohapped nagu glütsiin ja histidiin võivad kaitsta keha kroonilise madala-astme põletiku eest, samas kui metioniin võib osutuda hoopis kahjulikuks. Loomkatsetega on saadud nende aminohapete mõju kohta väga huvitavaid tõendeid, kuid inimesega tehtud katsete tulemused on alles esialgsed ning üldiselt veidi mõõdukamad.

– Mõju võivad avaldada ka valgu omadused. Mõnedes uuringutes leiti, et peptiidideks lõhustatud valk kaitseb rasvumise eest, mõjutades arvatavasti soolestiku hormoonide sekretsiooni. Lisaks vähendab piimavalk rasva imendumist, mis võib vähendada kõrge rasvasisaldusega dieedi kahjulikkust.

– Insuliiniresistentsusega patsientidel võib glütsiini ja histidiini koguste vähenemine vereringes (mis võib olla tingitud glükoneogeneesist) viia teoreetiliselt kehas põletikulise reaktsiooni tekkimisele, mis võib muuta inimese veelgi tundlikumaks madala-astme põletiku ohtudele. Seetõttu võib insuliiniresistentsetele patsientidele olla kõnealuste aminohapete kasutamisest abi veelgi rohkem kui teistele.[15]

Täiendavad märkused

1) Tauriin ei ole tehniliselt väljendudes mitte aminohape, vaid aminorühma sisaldav orgaaniline hape. Paljudes teadusartiklites nimetatakse tauriini siiski aminohappeks, mistõttu kasutan sama mõistet teadlikult ka oma artiklis.

2) Käesoleva artikli põhjal ei tasu tellida välismaalt (iHerbist) GABA-t ega glütsiini, kuna need mõlemad on Fimea ravimite nimekirjas olemas. Glütsiini müüakse Soomes ka tarbijatele mh. Aminopörssi e-poes.

3) On võimalik, et insuliinresistentsete patsientide madalam histidiinitase on osaliselt seletatav muutustega nende histamiini metabolismis või muude teguritega.

Kuidas teid aitab topshape100.com:

Topshape100.com koostises on suurepärane aminohapete valik tervise eest hoolitsemiseks.

Kasutades topshape100.com, saate teha järgmist:

1. Seda juua või süüa 1 dl (30g valku) / päevas teile sobival moodusel. Seda saate teha lisades teelusika täie sobivatel aegadel enda joogile või söögile (seda saate ka kasutada suhkru pulbri “stiilis” või valmistades ühe joogi ja tarvitades seda päeva jooksul). Hea ja lihtsalt seeditav valguallikas on väga oluline teie keha taastumiseks ja kasvamiseks. See on moodus, kuidas teie kehal aidata end varustada vahenditega, mida see sisemiselt vajab.

 

 

 

 

 

 

Ingliskeelne originaaltekst:

Teaduskirjandus
[1] Kammkarbi valkude mõju
[2] Kalavalkude mõju
[3] Glütsiini üldmõju
[4] Glütsiini mõju metaboolsele sündroomile (loomades)
[5] Glütsiini mõju metaboolsele sündroomile ja ajuhalvatusele (inimestes)
[6] Glütsiini ja küsteiini mõju metaboolsele sündroomile vanurites, diabeetikutes ja HIV patsientides
[7] Metioniini mõju ning glütsiini mõju metioniini metabolismis
[8] Riisivalgu ja alfa-laktalbumiini kasulik mõju (katseloomades) + muud huvitavad valguallikad
[9] GABA ja tauriini mõju inimestes ja loomades
[10] Histidiini, karnosiini ja anseriini mõju inimestes ja loomades
[11] Glütsiini retseptor (glycine-gated chloride channel)
[12] Sapihapped, tauriin, glütsiin, soolestik, rasvumine, kilpnäärmehormooni aktiveerumine jms.
[13] Histidiini (ja karnosiini) toimemehhanismid
[14] Valkude tervisealased toimemehhanismid, mis ei ole seotud aminohapetega
[15] Glütsiini ja histidiini madalam tase seerumis insuliiniresistentsete patsientide korral
[16] Muud allikad: Dieet ja glütsiinisisaldus
[17] Muud allikad: Valgutarbimise piiramine katseloomades

Valgud ja kaalujälgimine – tundmatud toimemehhanismid